Nimekuju: 1923, 1939, 1976 Saha-Loo; 1977 Loo alevik
Mõisaline kuuluvus: Lagedi mõis
Kihelkondlik kuuluvus: Jüri kihelkond
Halduslik kuuluvus: 1889 Rae vald; 1945 Lagedi külanõukogu; 1963 Sommerlingi külanõukogu; 1976 Jõelähtme külanõukogu; 1992 Jõelähtme vald.
Juba 17. sajandil oli Vana-Narva maantee ääres praegusest Loo alevikust 5–6 kilomeetrit kirde pool Loo kõrts. Ilmselt võib siin leida vihje Jõelähtme kandi ulatuslikkudele loopealsetele, mis on andnud nime paljudele erinevatele kohtadele. Pärast talude päriseksostmist, mõisasüsteemi lagunemist ja Eesti riigi iseseisvumist hakati endiste mõisate maadele rajama uusi asundustalusid. Põliste sumb- ja ridakülade ümber tekkisid hajali paiknevad üksiktalud. Eesti Vabariigi algusajal hakati selliselt kujunenud taluderühmi, üksikuid suuremaid talusid ja kunagisi mõisasüdameid nimetama asundusteks. Saha küla ja praeguse Tallinna–Narva maantee vahelisele avatud loopealsele rajatud talusid hakati kutsuma Saha-Loo, Saha-Liivamäe, Saha-Suur ja oli teisigi nimesid. Neist Saha-Loo on otseselt seotud Loo suurtalu ja hilisema linnuvabriku ümber tekkinud Loo
alevikuga. 1909. aastal ostis Konstantin Saarson Lagedi mõisalt küllaltki viletsas seisu korras Loo talu, mille suurus oli 63,6 hektarit. Tema vanem poeg Bernhard (sündis 1898) õppis arstiks ja tegutses edukalt psühhiaatrina. Noorem poeg Johannes (sündis 1905) õppis agronoomiks ja 1930. aastast jätkas tööd oma isa talus. Pärast nime eesistamist oli Juhan Saarsoo ajakirja Eesti Põllumajandus toimetaja ja ettevõtte Eesti piim üks juhte. 1937. aastal ostis ta naabertalu Vadioja (49,7 hektarit). Loo talu peamine sissetulekuallikas oli piimakari. Olulist tulu andis ka aedvili, mida müüdi Tallinna turgudel ja otse restoranidele. Hiljem rajati moodne kanafarm, kus 1937. aastal oli umbes 400 munejat kana. J. Saarsoo arreteeriti 1944. aasta sügisel, kui ta püüdis takistada talus hävitustööd tegevaid punaarmee lasi. Olnud kümme aastat vangilaagris, töötas ta Jõgeva Sordiaretusjaamas ja Eesti Maaehitusprojektis.
Pärast 1939. aasta vallareformi kadus Saha-Loo küla nimena kasutuselt ning seda hakati uuesti tarvitama alles 1950. Aastate algupoolel, kui Loo talu maadele rajati samanimeline riigimajand. 1977. aastal ühendati Saha-Loo küla ja Lagedi asundus Loo alevikuks. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäeti Loo talu kui põllumajandusüksus puutumata, kuid pärast sõda tehti talu baasil Eesti NSV Riikliku Plaanikomisjoni abimajand, kus peeti hollandi-friisi lüpsi- ja tõukarja. 1952. Aastal anti tõukari üle Kostivere sovhoosile. Lühikest aega tegutses endises Loo talus Lagedi karusloomakasvandus, seejärel Harju Rajoonidevahelise Loomade Varumise Kontori Lagedi nuumapunkt. Kuid juba 14. juulil 1950 võttis ministrite nõukogu vastu otsuse Eesti NSV-s esimese linnuvabriku rajamise kohta. Vabriku rajamine venis: ehitus algas 1953. Aasta kevadel ning alles 1956. aastal võidi Tallinna Linnu vabriku avamisest ametlikult raporteerida. Sama aasta novembris toodi Leningradi linnuvabrikust esimesed tõukanad. Ka tulevased linnukasvatajad said väljaõppe Leningradis. 1957. aastal oli viies kanalas kokku 11 500 kana, vabrikus sai tööd 88 inimest. Esialgu töötas linnuvabrik suure kahjumiga. 1960. aastal pärast suuri kaadrimuudatusi allutati linnuvabrik Eesti NSV Põllumajandusministeeriumile ning esimest korda teeniti kasumit. Linnuvabriku projektvõimsus – 8 miljonit muna aastas – saavutati 1965. aastal. 1966. aastal määrati vabriku direktoriks hiljem Eesti NSV legendaarne majandijuht Aleksander Lind. 1972. aastal nimetati ettevõte Tallinna Näidislinnuvabrikuks ning 1982. aastal liideti sellega ümbruskonna suurim majand Kostivere sovhoos. 1989. aastal oli majandil 11 774 hektarit maad (sellest haritavat 5020 hektarit). Enam kui 1400 töötaja tarbeks rajati vabriku ümber tüüpiline nõukogulik töölisasula koos vastava infrastruktuuriga (teenindusmaja, sööklad, kauplused, kooli maja, spordihoone jms). Eesti iseseisvuse taastamine tõi suuri muudatusi ka linnuvabriku ellu. 1991. aastal oli majandi toodang suurim – toodeti 211 miljonit muna ja 1891 tonni liha. 1. märtsil 1993 asutati AS Tallegg, mille aktsionärideks olid peamiselt ettevõtte enda töötajad. Toodangu mahus hakkas liha osatähtsus suurenema ning munade oma vähenema. Omaaegse majandi rajatud infrastruktuur erastati ning mitte alati ei läinud see parimatesse kätesse. 2001. Aastal ostsid Soome toiduainetetööstuse kontsern HK Ruokatalo ja Rootsi Farmerite Föderatsioon Talleggi aktsiate kontrollpaki. 2003. aastal kasvas HK Ruokatalo osalus Talleggis 98,3%-ni. Firmale kuulub ka Rakvere Lihakombinaat. Tänaseks on Loo alevikku lisandunud teisigi ettevõtteid ning endine monofunktsionaalne asula on muutunud pealinna lähitagamaaks, mille arengut mõjutab praegu enim valglinnastumine.
Halduslikult kuulub Loo aleviku koosseisu ka kunagise Lagedi mõisa ümbrus ja sealne elamurajoon. Nõukogude ajal istutati lagedale loopealsele rajatud asulasse palju puid, mille tulemusel on Loo ja Pirita jõe vahelisele alale tekkinud kena park. 1980. aastate ärkamisaja mälestus on rahvaliikumiste tekkimise ajal Saha tee äärde kohalike inimeste ühiselt istutatud kastanite allee.
VAATAMISVÄÄRSUSED
Kanamuna skulptuur
Tallinnast Narva poole sõitjale hakkab Loo alevikku pöörduva tee otsas silma oma näoline ja üldtuntud maamärk – postamendile tõstetud hiigelkanamuna. See kunagi linnuvabriku sümbolina rajatud skulptuur asub Pirita jõe sillast veidi vähem kui kilo meeter Narva suunas. Tolleaegne Tallinna Näidislinnuvabrik tellis 1977. aastal Kunstitoodete Kombinaadilt ARS viitskulptuuri, mis oleks möödasõitjaile teetähiseks ning ühtlasi ettevõtte reklaamiks. Ehte- ja metallikunstnik Leida Ilo lahendas selle ülesande munana, mis asetseb kõrgel, kuuemeetrisel betoonpostil ning on teravama otsaga suunatud Loo aleviku poole. Skulptuur asetati oma praegusele kohale 1978. aasta hilissügisel. Kohalikul rahval oli traditsioon igal aastal lihavõttepühade ajal see muna ära värvida.
Ajalooline Proosa küla
Tallinna–Narva maanteelt Loo poole minnes jääb aleviku põhjaservale ajalooline Proosa küla, mida esmakordselt on mainitud „Taani hindamisraamatus” 1241 (Koskil). See oli väike, ainult 4 adramaa suurune küla. 1394. aastal läks Proosa (Coskulle) koos Nehatuga
Saha mõisa alla. Proosa nimi (Brosi Laur) ilmus ajalooallikatesse 1609. aastal. 1664. aastal, kui Nehatu iseseisva mõisana Sahast lahutati, jäi Proosa Nehatu alla. 1765. aastal oli Proosa ainult suure talu nimi. Veel 1970. aastate keskel oli Saha kabelis altari ees alles suur paeplaat, millele oli raiutud kiri: Pallasse Hans Sah[ha]lt. Prosa Hans 1651. Kahjuks see plaat lõhuti ja süüdlasi ei leitud.
Proosa kalmed
Loole sõites jääb Saha teest läände kunagise Proosa talu maadele ulatuslik kalmerühm – Proosa kivikalmed. Nende kaevamisel on tulnud päevavalgele arvukate leidudega pikka aega kasutusel olnud matusepaik, kus asusid koos juba I aastatuhandel eKr rajatud kivikirstkalme, 4.–5. sajandil kasutusel olnud tarandkalme ning keskmise ja hilisrauaaja kivivarekalmed. Keskmise rauaaja leiumaterjal pärineb ajavahemikust 450–600 ja sisaldab palju Skandinaavia ,,importi”, sealhulgas rohkesti relvi. Haruldaseimaks leiuks on kahtlemata ristikujuline kahe inimnäo kujutisega kullatud naast, mis võis omal ajal olla pühakirja kaanekaunistus.
Proosa muinaspõllud
Kuid veelgi varasemast ajast on pärit Proosa muistsete põlluharijate jäljed. Tallinna–Narva maantee ja Loo aleviku vahel, kivikalmetest umbes 600 meetrit idas on arheoloogid avastanud muistsed põllud. Peaaegu 10 hektaril on säilinud vähemalt 81 ristkülikukujulist põllulappi 87 peenraga, mis esindavad nn kelti põllusüsteemi. Kogu Proosa põllukompleks näeb välja väga korrapärane ning põllulapid on võrdlemisi ühesuurused.
Seetõttu võib arvata, et põllulappide paigutus, suurus ja kuju olid juba varem ette kavandatud. Proosa põllud on rajatud ajavahemikus 750 eKr kuni 1. sajand pKr. Kui need põllud umbes paarsada aastat pKr välja kurnati, hakati seda ala kasutama karjamaana. Arheoloogid ongi murukamara all leidnud jälgi pikkadest karjateedest ja -aedadest.
Peeter Suure merekindlus
Loo aleviku ja Tallinna–Narva maantee vahel lagedal loopealsel on säilinud jälgi Esimese maailmasõja eel rajatud Peeter Suure merekindlusest. Siin asusid kindluse Iru kaitsepositsiooni suurtükipatarei varjend ja kaevikud.
Lagedi mõisa viinavabrik
Lagedi mõisa esinduslik viinavabrik ehitati 1889. aastal. Aastatel 1981–83 rekonstrueeris tollane linnuvabrik selle kultuuri- ja kontserdikeskuseks. Krohvimata paekiviseinte ja viilkatusega vabrikuhoone esifassaadile ehitati juurde tugevasti eenduv kolme ümarkaarse aknaga keskrisaliit, milles asub peasissekäik. Hoones oli 300 kohaga kontserdisaal, kahelööviline ristvõlvidega banketisaal ning jahimeeste saal. Teisel korrusel
asusid muuseum ja külalistetoad. Mõisast on säilinud ka mõni muu kõrvalhoone. Praegu tegutseb kunagistes mõisatallides ratsabaas, viinavabriku hoone seisab eravalduses tühjana.
Loo Kool
1. septembril 1982. a. avati Loo Lasteaed-Algkool, mis oli esimene omataoline Nõukogude Liidus. Kooli tegemise mõtte kandjaks ja elluviijaks oli julgete ja progressiivsete ideede poolest tuntud majandusmees, Tallinna Näidislinnuvabriku direktor Aleksander Lind. Aastatel 1982 – 1987 olid kooli juhatajateks Lagedi 8-kl. kooli direktor Sven-Allan Sagris ja lasteaia juhataja Aime Kaare, metoodikuks Loore Tiitus, õpetajatena töötasid Sirje Aava, Tiiu Kivirähk, Maie Lepik, Maire Ruus, Milvi Valvik ja Leili Värte.
1982. a. septembri „Nõukogude Naine” kirjutab uuest koolist nii: „Sille kodu on Harju rajoonis Loo asulas. Hommikuti võtab ta väikese õe käekõrvale ja nii nad kahekesi lähevad. Mööda tuttavat lasteaiateed kõnnib tänavu palju koolimütsidega lapsi. Miks see nii on? Ikka sellepärast, et lasteaia kõrvale ehitati väike maja. Sellest sai Loo Algkool. Majja mahub kolm klassitäit lapsi. Ruumi on veel õpetajate toa, saali, jalutusruumi ja riidehoiu jaoks.
Loo asula laste kooli- ja kodutee jäi nelja kilomeetri võrra lühemaks. Ailile ja Meelisele kolmandast klassist meeldib kõige rohkem see, et enam ei pea bussi ootama. Muudkui võta kott ja lippa. Tund aega kauem saab hommikul magada ka. Emadelgi pole muret, et külm bussiootajaid näpistama kipuks. Ning õpetajal pole vaja puudumise põhjuseks kirjutada: buss ei tulnud. Taimi, Angelika ja Veiko arvasid, et avarad klassiruumid ja uued pingid teevad meele rõõmsaks nii õpetajatel kui õpilastel. Ja hea tujuga läheb koolitöögi paremini.
Tänavu on Loo Algkooli lapsed õige uhked. 1. septembri õhtul näidati neid ja uut kooli televiisoris. Esimese klassi lapsed said oma esimese kooliraamatu – aabitsa – kätte haridusminister Elsa Gretđkinalt. Algul arvas nii mõnigi , et tema tuleb neile õpetajaks. Ei tulnud. Minister vaatab hoopis, et Eestimaa kõigis koolides õpilased hästi õpiksid ja õpetajad hästi õpetaksid. Loo kooli lapsed libasid uusi pinke ja klassiruume hästi hoida. Ja õppetöös hoolsad olla, sest õppimiseks jääb nüüd rohkem aega ka.
1987 a. Loo 8-klassiline kool – valmis uus koolihoone. Isikupärase arhitektuuriga Loo koolimaja (arhitekt Siiri Kasemets) valmis 1987 aastal, 1. septembril kell 14 avati pidulikult kool. Hoone on nii sise- kui ka väliskujunduselt postmodernistlik. Peasissepääs on hoone keskelt kinnise siseõue kaudu. Sõna võisid: Loo Kooli direktor Aivar Jõgi, ENSV haridusminister Elsa Gretđkina, Harju rajooni RSNTK esimees E. Luik, Harju rajooni RSNTK haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa. Tallinna Näidislinnuvabrik-sovhoosi direktor Herbert Lass ning teiste ettevõtete juhid ja naaberkoolide direktorid.
Faktid: 1.setpembri 1987.a. seisuga oli koolis 287 õpilast ja 25 õpetajat.
Direktor Aivar Jõgi, õppealajuhataja Helgi Org. Õpetajad: M. Reinok, S. Aava, E. Grossmann, H. Hennoste, A. Jäger, M. Kalamees, U. Karner, T. Kivirähk, L. Kuru, V. Lige, E. Mägi, M. Männik, M. Rasva, M. Reap, R. Rudanen, A. Suuder, A. Tammo, P. Toome, R. Tooming, H. Tõnisson, M. Valvik, A. Virkus, A. Värte.
1988.a. mittetäielik Loo Keskkool – alustas õppetööd 9. klass. 1991.a. Loo Keskkool – kevadel lõpetas esimene lend 12. klassi
Vabaduskivi
2005 aastal, X Harju maakaitsepäeva ettevalmistamise käigus käis Harju maavanema sisejulgeoleku nõunik hr Nikolai Vojeikin välja mõtte jäädvustada maakaitsepäeva traditsioon mõne tammepuuga. Tollased Jõelähtme valla juhid võtsid ideest kinni ja nii saigi alguse Loo alevikus, Proosa kivikalme kõrvale rajatud „Vabaduse Hiis” , kuhu toimunud maakaitsepäevade omavalitsuste esindajad, Harju maavalitsus ja väliskülalised istutasid 12 tammepuud, igal aastal lisandub korraldaja omavalitsuse, Kaitseliidu Harju Maleva juhatuse liikmete ja väliskülaliste poolt istutatud uus tamm.
2010 aastal, XV maakaitsepäeva avaürituse raames paigaldati Vabaduse Hiide punasest Mäntsäla graniidist Vabaduskivi mille annetas Soome Vabariigi Uusimaa Reservistide Liit. Mälestuskivile kinnitati toimunud seni maakaitsepäevade korraldajate nimede ja aastaarvudega sepistatud tahvlikesed. Igal aastal lisatakse koos korraldaja omavalitsuse tammepuuga hiide ka kivile järjekordne sepistatud tahvel.